Kiirelt teooria klassiruumis, peale mida hüppasime autodesse ja panime Marimetsa raba poole ajama. Aega oli mul mõni tund, vaja oli kindlaks kellaajaks kodukandis tagasi olla. Lapsevanema rõõmudega käivad kaasas ka kohustused, näiteks koosolek lasteaias. Mis see siis ära ei ole, rada tuleb kokku ca 9km, mõne tunniga võin vabalt kaks korda edasi-tagasi käia... ha-ha-haa! Marimetsa rabaga on selline lugu, et kui oled ainult rabast huvitatud, siis pead sutsu kannatust varuma, sest tee sinna on natuke pikem, kui me siin Eestimaal harjunud oleme – tihtipeale on parklad ja autoteed praktiliselt otsapidi rabas sees – võib vastu vaielda, mina jään selle arvamuse juurde igatahes. Aga! Võib ka huvide ringi laiendada ning oma teekonnal märgata asju, millest kohe lühikese ülevaate saad. Alustame reipal sammul teed. Juba me peatume, sest leitud on suur linnusulg. Kelle oma? Ma oleks ausalt ükskõik keda pakkunud, aga tuvi küll mitte (tegelikult poleks ma isegi selle sule pärast peatunud). Vott, mina linnavurlena arvasin ikka, et tuvi rohkem selline rahvalind on – kulukulutab akna taga ja nõuab värsket saia. Et siis nii, tuvi on puhas metsaloom. Liigume edasi ja samal ajal saame mõtteülesande – mis metsatüübiga tegemist on. Vaatame nõutud nägudega, küsime vihjeid. Saab ikka! Puurinne on üsna hõre, peamiselt moodustunud harilikust kuusest, harilikust männist ja arukasest. Põõsarindes on esindatud harilik kadakas, paakspuu (seesama, millest ma varsti ise joonistussütt hakkan tegema. PS: vanarahvas kasutas selle marju kõhulahtistina, väga sobivalt oli üks suur põõsas otse tualeti vastas). Meie ees on verev kurereha, selle järgi juba saab aimata, milline on nö maa selle mullakihi all. Ikka ei tea. Verev kurereha kasvab õhukesel mullakihil lubjarikkal pinnal. Kuulakem kõik: see on LOOMETS! Selles metsas on mullastik õhuke ja paekivi kiht kohe selle all. Tuntuim paekivi on lubjakivi. Seoses sellega võib kohata sellistes paikades tihtipeale üht pärandkultuuriobjekti – lubjaahju. Sellele lasi kaval õpetaja kõigepealt otsa koperdada ja alles siis juhtis tähelepanu, jälle tore viis, kuidas teadmisi igavesti ajukoore alla talletada. Edasi liigume üle vana põllumaa/heinamaa, kus erilise liigirikkuse üle ahhetada ei saa, küll aga fikseerime vihje raba poolt tulevate neiude näol, kes rõõmsalt punetavate karpidega kodu poole marsivad, et jõhvikaid saab! Juhuu. Vantsime kiirelt edasi ja jõuame järgmisse metsa. Hoopis teistsugune. Ka sellel on oma nimetus: Viimane lause on innustav ja rõõmustab seeneninasid. Umbes kolme meetri peal leiab õpetaja seene. Nüüd läheb määramiseks. Üleni valge, kraega! Valge kärbseseen? Sussi ei ole, eoslehekesed pruunid. Kärbseseenel alati valged. See on metsšampinjon. Minu elu esimene, mida olen metsas tähele pannud. Kõik jooksevad metsas laiali ja algab meie hittlugu selle „agamisseeon“ refrääniga. See, mida me kõik kamba peale leidsime ja teada saime, on eepose vääriline, sestap piirdun mõne olulisema leiuga enda jaoks. Nummer üits leid oli allpool pildil olev sametine lilla seen. Koukisin selle õrnalt maast välja ja liikusin õpetaja poole, hoides seda nagu vastsündinud kiisupoega. See oli lihtsalt nii ilus ja imeline, ma polnud kunagi varem sellist seent näinud, ka teised ahhetasid ja saatsid kahes reas pilguga nagu mõrsjat altari poole. Sain teada, et see on lilla vöödik ja kuigi suhu pista ei kõlba, olevat ropult hea värviseen. Aga värvimiseks läheb tiba rohkem kui ühte vaja. Tegin temast pildi ja asetasin hellalt maha tagasi. Ei tahtnud, et käed kinni oleks ja mis ma temaga ikka peale hakkan. Saime jälle mõne meetri jagu edasi liikuda, kui kõik millegi ümber kobarasse kogunesid ja peatusid. Hakkasin juba kahtlema, kas rappa kah saan. Igatahes, uus leid oli maas, langenud kase küljes. See oli puuseen nimega kasekäsn. Selle juures peatusime, et saaks võtta, kes soovib, sest mäletatavasti tunnis sai räägitud seenepaberi valmistamisest. Keegi ei võtnud. Elu on kiire, kes see viitsib mätsida. Ikka edasi ja edasi raba poole. Tee peal veel mõned tähelepanekud muidu märkamatutele oludele. Kui õpetaja hõikab järsku, et siin on hunt käinud, siis otsid ise ka märke. Kui ei leia, siis vaata nõutu näoga ja oota, mis värk tegelikult on. On siis selline lugu, et metsas kasvab selline seen, nagu hundipiim. Kae vasakpoolselt pildilt järgi, oled kunagi näinud? Parempoolset uuri ja kõrvuta Henno Käo raamatuga „Oliüks“. Nii, igatahes on nüüd aega juba kohutavalt palju läinud ja me pole rabalõhnagi veel tundnud. Liigume siis aina edasi, aga enne imetleme metsakunstnikke - kooreüraskeid – on küll okaspuude surmad, aga see on ilus surm. Kirjutades tunnen jälle, nagu oleksin seal metsas ja ärevus hakkab võimust võtma, sest aega on vähe. Ühtlasi tekkis tunne, et peaksin kokkuvõtlikumalt ja kiiremini ka kirjutama. Ehh, pole ju vaja, aga hoidke sellegipoolest lugemise ajal pingelist tooni. Oled sa kunagi metsas käies mõelnud, et kas kuuse ja männi okkad on igavesti ühed ja samad. Vist mitte, sest maas on neid tohutult palju, aga puud paljad ei ole. Aga miks mets juba okaste alla mattunud pole? Kui neid koguaeg maha langeb ja uusi peale kasvab? Lubage tutvustada meie okaste taaskäitlejat – okka roisknööbikut, väike, aga mõõtmatu tähtsusega seen. Seente ülim olulisus seisnebki surnud taimede lagundamises. Lagundavad aineteks, mis elusatel taimedel jälle süüa kõlbavad. Rõõmustagem looduse tarkuse ja kavaluse üle. Välja arvatud majavammi puhul. Mis siis veel? Ahhaa, märkamatult oleme ikka raba lähedale jõudnud. Algab ka laudtee. Jõuame esimese vaatlusplatvormini. Ning käes on ka aeg õppetunniks. Millised kased kasvavad rabas? Ma aiman küll, millised nendest võiks kased olla, küll aga ei oska nendele nimetusi anda. Ühest nendest saab maru head luuda teha, sest oksad on tugevad kuid paindlikud ning nad harunevad palju. Teine on justkui kääbustunud kask, vaevalt inimese põlvepikkuseks kasvav ja lehekenegi on pöidlaküüne suurune. Nendeks on madal kask (vasakpoolsel pildil) ja vaevakask. Nutke või naerge, aga minu retk siinkohal lõppeski. Selle „mõne tunniga võin paar korda edas-tagasi käia“ lõpus olnud ha-ha-haa on nüüd vist selgemini mõista, kui jutu alguses. Igatahes, hakkasin siis hoogsalt tagasi sammuma. Üksi on selles ümbruses päris kõhe, mets on üsna pime ja tuulega tuleb justkui mingit jutuvada kuskilt poolt, koguaeg oli tunne, et seljataga keegi sosistab. Tahtmine oli jooksuga plehku pista, aga lapsepõlve hirmujttudest on meeles, et „kollid“ reageerivad kui jooksma hakkad või hirmu välja näitad. Sundisin ennast rahulikuks ja püüdsin mõtteid mujale saada. Selle sundimise tagajärjel tegin ma mõningad tunnid hiljem kodus seenepaberit. Nimelt leidsin ma tee äärest veel mitu-mitu lillat vöödikut (ühtlasi otsisin hiljem ka mahajäetud vöödiku üles). Tekkis mõte, et võiks lõnga proovida värvida. Siis jõudsin kasekäsnani ja sain ilmutuse – teeks seenepaberit ja värviks lillaks. Nõnda siis, kasekäsnu ja vöödikuid süli täis, kimasin üliõnneliku ja enesega rahulolevana auto juurde ja sealt koosolekule ja kiiresti koju. Lisan mõned pildid seenepaberi valmistamisest. Lõpptulemusest ei lisa midagi, sest esimene vasikas läheb ikka aiataha ja ilmutus jäigi puhtalt negatiiviks. Nüüd ma vähemalt tean, kuidas seda mitte teha. Õhh, tahaks otsad kokku tõmmata, aga üks asi tähtis asi jäi ikka kirjatükki panemata – TULETAEL!
http://mukoloogiauhing.ut.ee/sites/default/files/mukoloogiauhing/files/tuletael.pdf On alles tegelane. Loe tema kohta kindlasti.
0 Comments
Kõik on indu ja elevust täis. Mis nüüd küll saama hakkab. Alles tulime kooli ja kohe mauhti viiakse metsa. Kuigi, mis mets siin kooliümbruses nüüd siis on, mis nii märkimisväärne võiks olla, et kursus sinna taritakse? Esimene õppetund mulle : Loodus algab juba uksest välja astudes ning seda veel teadlikult vaadates ja märgates, on iga astutud samm omaette teekond imelises maailmas. Nimelt, lähed tähtsa näoga vahtrapuust mööda. Kui õpetaja ütleb, et ta juba näeb seent, siis ajad silmad punni ja muudkui kaed, aga ei midagi. Siis pistetakse nina juurde, ja hakkad nägema: Miks jäävad mõned asjad meelde ja mõned mitte? Eriti muidugi veel põnevad või põnevalt serveeritud jutud? Vahendagem loodust huvitavalt, kaasahaaravalt ning ning põnevate faktide najal. Vahtra-pigilaik on igavesti mu mälus ja tähelepanus – see juba märkamata ei jää sellel põhjusel, et, see seeneke tahab puhast õhku kasvamiseks (ehk siis vahtrapuud nähes otsin esimesena vahtra-pigilaiku ning tean, et võin julgemalt hingata). Liigume aga uljalt edasi. Pilk käib üle ümbruse, ehk hakkab endalgi miskit varem märkamatuks jäänud silma. No nii kohe ei oska, kõik tundub tavaline. Kuid mida me selle „tavalise“ kohta teame? Võtame teeääres tihedana kasvavat raudosja. Osi on nii harilik, olen seda ka varem vaadelnud, umbes miskit 6aastasena, jäi häirima, et seda ei saanud murda ja oli ebameeldiva kareda pinnaga. Seda katsudes hakkasid „hambad valutama“, just nagu siis, kui keegi küüntega üle tahvli tõmbab. Selle tänamatu suhtumise tasuks on see, et telkimas käies ja looduses süüa tehes, olen potid-pannid suure vaevaga küüsi kasutades puhtaks kraapinud – selmet teha uurimstööd looduse kohta ning ülendada teoreetilised teadmised kasulikuks praktikaks. Sest just nimelt see tavaline osi on olnud terasnuustikuna kasutuses juba siis, kui maailm veel alles noor oli. Mähi ta ainult kokku ja hakka nühkima. Õlalolev fotojäädvustus on minu jaoks üks kõnekamaid ja ahhaatama-panevaid punkte sellel õppekäigu (mis siis, et see on alles 70m alates koolimaja uksest). „Miks?“, küsivad nüüd kõik kooris, eks. Sest ma pole üheltainsalt ruumeetrilt korraga niipalju teadmisi varem oma elus saanud. Läksime selle pildiloleva eaka tamme puuõõnuse sisse orava talvevarusid üle vaatama. Sinna oleks võinud jäädagi, ja seda mitte orava keldri pärast – paremalt alt paistab kätte teekonna teine seen (meil oli tegelikult, jah, seeneõppepäev). Üks punane lihakas torikseen – maksak. Maksak on selline salakaval tegelane, kes parasiteerib tammedel ja tekitab neil pruunmädanikku. Puu mädaneb ja muutub pruuniks ning kui mädanemise lõppfaas kätte tuleb, muutub puu seest õõnsaks (sinna saab siis orav oma kraami ladustada). Lõpuks (isegi aastakümneid hiljem) näitab pahalane ka oma palet, sellise viljakeha näol. PS: noor ja värske maksak kõlbab suhu ka pista. Vana tamme katab roheline samblavaip. Samblaeksperdiks pole kahjuks lihtne saada, sest neid on palju (maailmas kokku 16 000 liiki, Eestis võib kohata 560 liiki – samblaid siis, mitte samblaeksperte), aga hea seegi juba, et tead, et tegemist üleüldse samblaga on (vihjan siinkohal samblikele). Aga mis teeb toredaks leida sammalt puult? Et sammaltaimed on tundlikud õhu saastatuse suhtes, siis ei kasva neid tugevasti saastunud õhuga piirkondades. Sammalde kadumine puudel viitab keskkonna saastumisele vääveldioksiidiga, mis kaasneb fossiilkütuste põletamise ja keskkonna saastumisega, samuti tolmususe suurenemisele. Samblad on raskmetallide kogujad ja indikaatorid. (Wikipedia, 11.02.2020) Vot nii! Nagu vahtra-pigilaiku, nii ka samblaid tuleb tervitada ja neid nähes rõõmustada. Puu ümber leidub traatnuustikut, noori tammehakatisi ja palju uudishimulikke õpilasi. Mina nägin puuki ka, jooksis vilkalt üle mu käe. Kah üks pahalane, aga no ma ei tea, tal ju ka oma elu ja tegemised. Kui loeks üle, mitmele liigile inimene surmav on? Ohh, aga mis seal ikka, läheme üle tee ja siuhti tammikusse. Mida rohkem õpetaja Marje rääkis ja näpuga näitas, seda suurema õhinaga me kõike märkasime ja teadmisjanulisteks muutusime. Esimesse salmi hittloos refrääniga“agamisseeon?“ loos kujunes valget värvi tamm. Aga mis ta siis on? Täitsa tammepuu on. Mõnikord juhtub nii, et loodus laseb defektse kauba letti. Kindlasti on tuttav sõna „pigment“. Pigmendid on ühendid, mis neelavad teatud lainepikkusega valguse ja peegeldavad või lasevad läbi muu pikkusega laineid. Tuntumad neist on rohelist valgust vähe neelavad klorofüllid. Kahjuks on selle tamme geenides toimunud mutatsioon, mis pole lasknud klorofüllidel tekkida. Klorofüllita taimed ei suuda fotosünteesida - veest ja süsihappegaasist valguse jõul suhkruid moodustada. Seetõttu jäävad nad nälga ja surevad, kui seemne toiduvarud on ära kasutatud. (kui te just teisele taimele seda ei siirda). Enne kui tammikust välja tuleme, näitan ära minu jaoks ülimalt põneva uue teadmise, mis eile veel oli „hähh“ ning millele ma ei osanud ei tähelepanu pöörata ega omistada. Alati mõtlesin, et tegemist on metsatööde käigus värviga kokku saanud puujublakatega. Huvitav muidugi, et ma kordagi ei kahelnud, et keegi käib jah, briljantroheline värvipott kaasas koguaeg metsatöid tegemas, jumalast puutumatutes metsades. Millest siis jutt? Peakangelane on väike rohetiksik. Pärast temast kuulmist ei ole ma kordagi enam osavõtmatult temast mööda tuianud, vaid ikka uurinud. Ja teate mis, leidsin selle päriselt – nagu seene kujul, mitte rohelise puujupina, kus ta ainult määrinud on ja ise ammu haihtunud. Kui juttu ei usu, siis pildid juba ei valeta. PS: Kui parempoolset pilti veel hoolega vaadata, siis paistavad kellegi lustakad tennised. Too nüüd pilk kännule tagasi ja leia teokarbi jäänused – temaga on maiustanud rebane. Nõndaks, läheme siis. Pisut kõndi tee peal kus ka ei ole niisama passimist – juba märkame tolmuseid puulehti. Võta näpust, on ta sul jaa tolmune. Tuleb välja , et hoopis seen. Küll ikka avardab maailmapilti see väike jalutuskäik. Aga samas öeldakse, et mõni näeb ja märkab üle taluõue minnes ka rohkem, kui teine kuskil nädalasel turismireisil. Ja see ei ole puhtast kadedusest öeldud! Niisiis, meie seenealaste teadmistepagasis on jälle uus täiendus. Seente vahele ka mõni muu tore taim – paakspuu. Mis siis temast? Mürgine põõsas, kes meil üsna tavaline. No vast kõigepealt ongi hea teada, et mürgine, marju mitte suhu pista. Kui ma ennist ütlesin, et põnevate faktidega asjad jäävad kohe meelde, siis paakspuu oma kasutusalaga samuti jäi pealuu sisse. Nimelt tema puidust tehakse joonistussütt. Seda tahan ma küll proovida ise teha, Vahva. Teeäärsed asjad selged, kalpsasime võssa. Seal leidus kõiksugu põnevaid seeni – nii riisikaid, pilvikuid kui ka „veeleioskanimetada“ seeni. Põhiline oli see, et sain teada vähemlt ühe kindla viisi, kuidas kärbseseent teistest kraedest või muudest sarnastest seentest eristada. Lihtsustatult märgin selle siiagi – kärbseseenel on „suss jalas“. Vohh. Mine kaeva mõni välja ja uuri järgi, aga ära sa söö!’ Igatahes, sellest toredast käigust võiks veelgi pikema loo kirjutada, aga ma katsun seda kokku hakata võtma.
Võsast tulime välja ja läksime üle tee raiesmikule, mille servas minu meelest sõnajalad kasvasid. Ei olnud sõnajalad, kilpjalad olid. Kui oma 10aastaselt pojalt nende kohta küsisin, siis tema küll teadis, et kilpjalad on. Veider, aga ju on tal hea õpetaja. Üle raiesmiku astusime kohe männimetsa, mille all ohtralt mustikaid ja pohli kasvas. Võtan julguse siinkohal kokku ja ütlen, et see oli palumets. Seal olime juba parajad tombud – uut ja huvitavat tuli nii palju peale, et lõi suisa pahviks. Hea õpetaja märkas seda, peatusime ja pugisime marju. Suutäite vahepeal ja väsinuina, suutsime siiski mõned korrad ka refrääni korrata (agamisseeon). Tagasi kooli juurde kõmpisime mööda vana raudtee teed. Rästik sibas pikalt üle tee. Maod vist ikka on nõiduslikud, sest ma ei suutnud tema vaatamisel ei liigutada, rääkimata pildistamisest või filmimisest. Nii ma temast vaid mälupildi sain. Uue retkeni! PS: Käik ei olnud pikem kui 2-3km, aga sa vahi kui eripalgeline! Märka loodust! |
Archives |