HEA PUU, PALKI EI SAA (Mall Hiiemäe)
Kadakas pole varasemalt minu meeli tähelepanuväärselt köitnud. Eelkõige seostus ta mulle Saaremaaga ja kadakamarjaviinaga.
Uurima hakates ja seitsme lehekülje jagu märkmeid kirjutades, üllatusin tema eluloost - vaat, et kirjum kui koeraliblikas.
Enne, kui panen kõik uued teadmised siia kirja, pühendan pisilõigu ka džinni ajaloole:
Ajalooürikud pakuvad džinni esmavalmistaja au Hollandi Leideni ülikooli meditsiiniprofessorile F. Sylviusele, kes tahtis hoopistükkis valmistada organismist vett väljutavat preparaati. Selleks kuumutas ta kadakamarjadroogi alkoholilahuses. Eriti popiks muutus jook Inglismaal, kus selle tarbimisele pidi suisa piirangud kehtestama. Algne nimetus pärineb prantsusekeelsest sõnast genievre, mis tähendab tõlkes "kadakane" Hiljem hakati inglise keeles kasutama tänapäeval tuntud vormi - gin.
Mis tegelane see kadakas siis ikkagi on - üks kord on ta puu, teine kord põõsas? Eesti Loodus kirjutab nii "Kadakad võivad sirguda kuni 12 m kõrgusteks puudeks, enamasti on nad siiski kolme-neljameetrised põõsad. Vot nii!
Rahvapäraste nimetustega kattai, kadak, kadajas, kadarik on kahekojaline – isas- ja emaskäbid arenevad tavaliselt eri taimedel –, ent on leitud ka ühekojalisi põõsaid. Kadakas käbib (nagu kuusk ja mändki, on kadakas paljasseemnetaim, tal pole õisi) mai- ja juunikuus, mil isaskäbide soomustel valmivad kollased tolmuterad. Emaskäbid on helerohelised, väikese punga taolised. Pärast tolmlemist kasvavad emaskäbi soomused kokku ja sellest areneb üht kuni kolme seemet sisaldav käbi, tavakeeles kadakamari, mis Eesti oludes valmib alles järgmise aasta sügiseks. Emaskadaka võras näeb korraga kahte värvi käbisid: rohelised ja kõvad on sama-aastased, sinakasmustad ja pehmed läinud-aastased. Kadakas jõuab käbimisikka viie- kuni kümneaastaselt, toekamat marjasaaki annavad põõsad sobivates oludes iga kolme kuni viie aasta tagant. Heal kadaka-aastal võib üks hektar kadastikku kasvatada ühtedel andmetel umbes 50 kg, teistel andmetel lausa 100–200 kg kadakamarju. PS: et saada küpseid käbisid värskete vahelt kätte, rakendatakse tehnikat, mis sarnaneb oliivide koristusele - puu/põõsa alla kile või lina ja raputatakse , pudenevad ilusti maha.
Nüüd on peensusteni teada, kuidas uued kadarikud hakkama pannakse. Kui see pole kadakasõbrale esmatähtis, siis äratundmine olgu ikka kindel, mis kindel - marikäbid ja kolme kaupa kinnituvad okkad!
Uurima hakates ja seitsme lehekülje jagu märkmeid kirjutades, üllatusin tema eluloost - vaat, et kirjum kui koeraliblikas.
Enne, kui panen kõik uued teadmised siia kirja, pühendan pisilõigu ka džinni ajaloole:
Ajalooürikud pakuvad džinni esmavalmistaja au Hollandi Leideni ülikooli meditsiiniprofessorile F. Sylviusele, kes tahtis hoopistükkis valmistada organismist vett väljutavat preparaati. Selleks kuumutas ta kadakamarjadroogi alkoholilahuses. Eriti popiks muutus jook Inglismaal, kus selle tarbimisele pidi suisa piirangud kehtestama. Algne nimetus pärineb prantsusekeelsest sõnast genievre, mis tähendab tõlkes "kadakane" Hiljem hakati inglise keeles kasutama tänapäeval tuntud vormi - gin.
Mis tegelane see kadakas siis ikkagi on - üks kord on ta puu, teine kord põõsas? Eesti Loodus kirjutab nii "Kadakad võivad sirguda kuni 12 m kõrgusteks puudeks, enamasti on nad siiski kolme-neljameetrised põõsad. Vot nii!
Rahvapäraste nimetustega kattai, kadak, kadajas, kadarik on kahekojaline – isas- ja emaskäbid arenevad tavaliselt eri taimedel –, ent on leitud ka ühekojalisi põõsaid. Kadakas käbib (nagu kuusk ja mändki, on kadakas paljasseemnetaim, tal pole õisi) mai- ja juunikuus, mil isaskäbide soomustel valmivad kollased tolmuterad. Emaskäbid on helerohelised, väikese punga taolised. Pärast tolmlemist kasvavad emaskäbi soomused kokku ja sellest areneb üht kuni kolme seemet sisaldav käbi, tavakeeles kadakamari, mis Eesti oludes valmib alles järgmise aasta sügiseks. Emaskadaka võras näeb korraga kahte värvi käbisid: rohelised ja kõvad on sama-aastased, sinakasmustad ja pehmed läinud-aastased. Kadakas jõuab käbimisikka viie- kuni kümneaastaselt, toekamat marjasaaki annavad põõsad sobivates oludes iga kolme kuni viie aasta tagant. Heal kadaka-aastal võib üks hektar kadastikku kasvatada ühtedel andmetel umbes 50 kg, teistel andmetel lausa 100–200 kg kadakamarju. PS: et saada küpseid käbisid värskete vahelt kätte, rakendatakse tehnikat, mis sarnaneb oliivide koristusele - puu/põõsa alla kile või lina ja raputatakse , pudenevad ilusti maha.
Nüüd on peensusteni teada, kuidas uued kadarikud hakkama pannakse. Kui see pole kadakasõbrale esmatähtis, siis äratundmine olgu ikka kindel, mis kindel - marikäbid ja kolme kaupa kinnituvad okkad!
Hariliku kadakaga on seotud ka mitmeid legende erinevais maailmapaigus. Paljud rahvad on teda pidanud pühaks, kuna tema marjadel (käbidel) on rist küljes. Nii ka eestlased peavad teda pühaks, sest kus seisab rist, hoiab vanakuri eemale. Ka kadakapuust rist kaitseb kalmul kadunukest kaua - kuni 50 aastat peab vastu.
Rist käbil viitab kristlikule pärimusele, nagu näiteks legend Neitsi Maarjast, kes Jeesuslapsega koos põgenedes leidis varju kadakapõõsa alt, misjärel Jumal kuulutas kadaka pühaks. Või siis rahvusvahelise levikuga legend, mis räägib, et ennevanasti olnud kadakas suur puu, aga kuna Jeesuse hukkamise rist olla tehtud kadakast, jätnud Looja karistuseks selle eest kadaka tagasihoidlikuks põõsaks. Eesti loetletud kadakapüüde järgi võib oletada, et mingil määral püüavad oma endisaegset hiilgust tagasi nõutada.
Kadaka ravijõusse on usutud kaua ja kogu hingest (kuna kadakamarja positiivne toime tervisele on tõestatud, siis ei pea hingetumaks uskuma, vaid lihtsalt tarbima, ainult ületarbimisest hoiduda, sest neerud väsivad mingi hetk kogu selle vägevusega tegelemisest):
Rist käbil viitab kristlikule pärimusele, nagu näiteks legend Neitsi Maarjast, kes Jeesuslapsega koos põgenedes leidis varju kadakapõõsa alt, misjärel Jumal kuulutas kadaka pühaks. Või siis rahvusvahelise levikuga legend, mis räägib, et ennevanasti olnud kadakas suur puu, aga kuna Jeesuse hukkamise rist olla tehtud kadakast, jätnud Looja karistuseks selle eest kadaka tagasihoidlikuks põõsaks. Eesti loetletud kadakapüüde järgi võib oletada, et mingil määral püüavad oma endisaegset hiilgust tagasi nõutada.
Kadaka ravijõusse on usutud kaua ja kogu hingest (kuna kadakamarja positiivne toime tervisele on tõestatud, siis ei pea hingetumaks uskuma, vaid lihtsalt tarbima, ainult ületarbimisest hoiduda, sest neerud väsivad mingi hetk kogu selle vägevusega tegelemisest):
- marjade närimine aitab halva hingeõhu vastu;
- marjade tõmmis ja kadakaõli nahahaiguste raviks;
- Okstest ja juurtest tehtud vann aitab väsimuse vastu kui ka reuma,- luu- ja seljavalude vastu;
- Tõmmis ja tee diureetikumina (liigse vee kehast välja ajamine);
- Kadakasuits kui õhupuhastaja ("eestlased kasutavad kadakat nagu parfüümi," kirjutas J. Luce 1823.a)
- Kadakaokste aur sissehingamisel leevendab köha, nohu ja kopsuhaigusi;
- kadakmarjatee tõttab appi neeru,- põige,- soole- ja maohädade korral, ka omab söögiisu tüstvat toimet;
- eeterlikud õlid põletikuvastased ja mikroobe hävitava toimega...
Inimene pole muidugi ainuke, kellele kadakas kasulik on. Ta on tänuväärseks kodupaigaks ka paljudele lindudele, kelle peamine toiduallikas see on, lisaks ka veel kadastikes või loopealsetel karjatatavad lambad rõõmustavad vitamiini-allika üle ning kujundavad kadakaile vahvaid kujusid, nende võrseid näksides. Kahjuritel selle puu juurde asja ei ole, on vist teine neile liiga sitke.
Enne veel, kui lajatan siia lõppu teaduslikku jutt ning enne veel kui jõuate Kataveski hiiekadaka looni, pidagem meeles, et kadaka okste murdmine lihtsalt tuppa vaasi toomise pärast, toob tüli majja. Imetlegem neid kasvukohal!
Eestikeelne nimi
harilik kadakas
Ladinakeelne nimi
Juniperus communis L.
Rahvapärased nimed
kattai, kadak, kadajas, kadarik
Süstemaatiline kuuluvus
Kuulub sugukonda küpressilised, perekonda kadakas.
Eluvorm
Kuni 10 (15) m kõrgune igihaljas puu või 1¼3 m kõrgune põõsas. Enamasti kahekojaline, harva esineb ühekojalisi taimi. Võib elada üle 100 aasta vanaks.
Käbi
Käbid moodustuvad sügisel, tolmleb järgmise aasta mais või juuni algul. Isaskäbi on kollane, kilbikujulistest soomustest. Emaskäbi on algul roheline, kolme püstise seemnealgmega. Pärast viljastumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub roheline marjataoline lihakas käbi. Käbi valmib 2 aastat ja on valminult sinakasmust ning kaetud vahakirmega.
Seeme
Seeme on tiivata, pruun, pikliku kujuga ning kõva kestaga. Ühes käbis võib olla 1…3 seemet, mis valmivad kahe aastaga. Levivad lindude abil.
Leht
Okkad on 1¼2 cm pikkused, teravatipulised, 3-kaupa kimpudes. Kimbud kinnituvad oksale tihedalt (vahekaugus 0,5¼1 cm). Okaste eluiga on keskmiselt 4 aastat. Värvuselt on nad hallikas- või helerohelised.
Tüvi
Koor on hallikaspruun, kestendav. Noored võrsed on punakaspruunid. Oksi on väga palju, nad paiknevad rõhtsalt või püstiselt.
Maa-alune osa
Juurestik maapinnalähedane, mükoriisaga.
Paljunemine
Paljunevad peamiselt suguliselt seemnetega. Võib paljundada ka vegetatiivselt pistikutega (vormide paljundamine).
Levik ja ohtrus
Kasvab peaaegu kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas, Eestis tavaline, eriti sageli kasvab Loode-Eestis ja saartel.
Kasvukoht
Esineb põõsarindes või alumises puurindes. Leidub paljudes kooslustes, vaid salu-, laane-, lammimetsas, madal- ja siirdesoos kohtab teda harva. Kasvab kuivast liivasest kuni soostunud turbapinnaseni, nii varjulistes männi- ja kuusemetsades kui ka lagedatel loopealsetel. Eelistab siiski parajalt niisket, kerget ja värsket liivapinnast. Hea külmataluvusega, kuid tundlik külmade tuulte suhtes.
Koht ökosüsteemis
Lihakad marikäbid on toiduks paljudele lindudele, näiteks kadakatäksile, põõsalindudele, rästastele. Samuti on puu tihe võra hea koht pesa rajamiseks. Eritab mikroobe hävitavaid aineid - fütontsiide. Juured on ümbritsetud seeneniidistikuga. Okastel areneb roosteseen, mis on kahjulik roosõielistele.
Kaitse
Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine
Puit sobib nikerdamiseks, treimistöödeks. Puidust ja okastest saadakse kuumutamise teel kadakaõli. Käbisid kasutatakse suhkru- ja eeterlike õlide sisalduse tõttu ravimina, samuti õlle-, likööri- ja veinitööstuses, neid kasutatakse ka dzinni valmistamisel. Valminud käbid aitavad neeru- ja põiehaiguste puhul, samuti soole-, mao- ja eesnäärmehädade korral. Neil on söögiisu tekitav toime, soodustavad uriinieritust. Haiguste ärahoidmiseks soovitatakse rahvameditsiinis iga päev süüa mõni marikäbi. Kadakaokstel on tuntud desinfitseeriv toime. Saunavihad aitavad reuma ja liigesehaiguste korral, sissehingatav aur paljude hingamisteede hädade puhul. Aromaatne puit sobib tarbeesemete ja suveniiride valmistamiseks. Kadakas on tuntud ka vähenõudliku dekoratiivtaimena.
Enne veel, kui lajatan siia lõppu teaduslikku jutt ning enne veel kui jõuate Kataveski hiiekadaka looni, pidagem meeles, et kadaka okste murdmine lihtsalt tuppa vaasi toomise pärast, toob tüli majja. Imetlegem neid kasvukohal!
Eestikeelne nimi
harilik kadakas
Ladinakeelne nimi
Juniperus communis L.
Rahvapärased nimed
kattai, kadak, kadajas, kadarik
Süstemaatiline kuuluvus
Kuulub sugukonda küpressilised, perekonda kadakas.
Eluvorm
Kuni 10 (15) m kõrgune igihaljas puu või 1¼3 m kõrgune põõsas. Enamasti kahekojaline, harva esineb ühekojalisi taimi. Võib elada üle 100 aasta vanaks.
Käbi
Käbid moodustuvad sügisel, tolmleb järgmise aasta mais või juuni algul. Isaskäbi on kollane, kilbikujulistest soomustest. Emaskäbi on algul roheline, kolme püstise seemnealgmega. Pärast viljastumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub roheline marjataoline lihakas käbi. Käbi valmib 2 aastat ja on valminult sinakasmust ning kaetud vahakirmega.
Seeme
Seeme on tiivata, pruun, pikliku kujuga ning kõva kestaga. Ühes käbis võib olla 1…3 seemet, mis valmivad kahe aastaga. Levivad lindude abil.
Leht
Okkad on 1¼2 cm pikkused, teravatipulised, 3-kaupa kimpudes. Kimbud kinnituvad oksale tihedalt (vahekaugus 0,5¼1 cm). Okaste eluiga on keskmiselt 4 aastat. Värvuselt on nad hallikas- või helerohelised.
Tüvi
Koor on hallikaspruun, kestendav. Noored võrsed on punakaspruunid. Oksi on väga palju, nad paiknevad rõhtsalt või püstiselt.
Maa-alune osa
Juurestik maapinnalähedane, mükoriisaga.
Paljunemine
Paljunevad peamiselt suguliselt seemnetega. Võib paljundada ka vegetatiivselt pistikutega (vormide paljundamine).
Levik ja ohtrus
Kasvab peaaegu kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas, Eestis tavaline, eriti sageli kasvab Loode-Eestis ja saartel.
Kasvukoht
Esineb põõsarindes või alumises puurindes. Leidub paljudes kooslustes, vaid salu-, laane-, lammimetsas, madal- ja siirdesoos kohtab teda harva. Kasvab kuivast liivasest kuni soostunud turbapinnaseni, nii varjulistes männi- ja kuusemetsades kui ka lagedatel loopealsetel. Eelistab siiski parajalt niisket, kerget ja värsket liivapinnast. Hea külmataluvusega, kuid tundlik külmade tuulte suhtes.
Koht ökosüsteemis
Lihakad marikäbid on toiduks paljudele lindudele, näiteks kadakatäksile, põõsalindudele, rästastele. Samuti on puu tihe võra hea koht pesa rajamiseks. Eritab mikroobe hävitavaid aineid - fütontsiide. Juured on ümbritsetud seeneniidistikuga. Okastel areneb roosteseen, mis on kahjulik roosõielistele.
Kaitse
Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine
Puit sobib nikerdamiseks, treimistöödeks. Puidust ja okastest saadakse kuumutamise teel kadakaõli. Käbisid kasutatakse suhkru- ja eeterlike õlide sisalduse tõttu ravimina, samuti õlle-, likööri- ja veinitööstuses, neid kasutatakse ka dzinni valmistamisel. Valminud käbid aitavad neeru- ja põiehaiguste puhul, samuti soole-, mao- ja eesnäärmehädade korral. Neil on söögiisu tekitav toime, soodustavad uriinieritust. Haiguste ärahoidmiseks soovitatakse rahvameditsiinis iga päev süüa mõni marikäbi. Kadakaokstel on tuntud desinfitseeriv toime. Saunavihad aitavad reuma ja liigesehaiguste korral, sissehingatav aur paljude hingamisteede hädade puhul. Aromaatne puit sobib tarbeesemete ja suveniiride valmistamiseks. Kadakas on tuntud ka vähenõudliku dekoratiivtaimena.
Kuna puu asub keset põldu, siis kipuvad uudistajad mõnikord meelehärmi valmistama üle põllu trampimisega, seega püüame olla aupaklikumad ninig uudistavast käigust võimalikult vähe märke maha jätta.
Hiiekadaka kõrguseks mõõdeti aastal 1998 4,5 m ja laiuseks rinna kõrguselt 121cm. Kirjandusmuuseumis on olemas andmed, mis võimaldavad jälgida puu juurdekasvu aastakümnete jooksul. Nii leidub arhiivis 1939. a. kohaliku mehe Hindrik Saggri poolt kirja pandud teade, et puu on 3,8 m kõrge ja tüve ümbermõõt 76 cm. Niisiis on puu võrreldes 98aastaga kasvanud 0,7 m võrra pikemaks ja 45 cm jämedamaks. See on vanema kadaka kohta üsna tavaline kasvukiirus. Nüüdseks on 22 aastat viimasest mõõtmisest möödunud.
Tüvi on seest õõnes ning seal leidub põletusjälgi, kes teab, millistel põhjustel. Aga need põletusjäljed ei paista kadaka lujõudu negatiivselt mõjutavat – kasvab aga edasi. Küll aga saab tänu põlemisele avanenud õõnsusest selgelt näha aastaringide jälgi, mille põhjal arvatakse kadaka vanuseks 300 aastat.
Hindrik Saggrilt on üles kirjutatud üks pärimus, mille järgi üks mees olevat igal laupäeval käinud Tuhala mõisahärrale Tallinnast kulda toomas. Härra peitnud kulla kadaka alla. Ants Talioja, kes elab Nõiakaevu kõrval ning on aastakümneid olnud paikkonna-uurimise hing, kõneles tõsiasjast, et kohalikud inimesed leidnud kadaka lähedalt põlluservast lameda kivi alt tühimiku, mis võib mõisahärra varanduse looga seotud olla.
Veel on räägitud, et vanasti olevat inimesed käinud neljapäeva õhtuti kadaka juures palvetamas ja ohverdamas. Tähelepanu väärib selle nädalapäeva mainimine ohverdamise päevana. Neljapäev oli meie rahvausundis eriline päev, nagu hilisemal ajal on olnud selleks pühapäev. Siis sooritati iseäralikke riitusi ja usuti juhtuvat erakordseid asju. Praegu on meie kalendrites kaduneljapäevad – vana poolkuu neljapäevad, mil tehti kõike seda, millest taheti lahti saada ning jäeti tegemata tegevused, mida taheti säilitada, alles hoida. Milliseid rituaale Kataveski kadaka juures ette võeti, selle kohta pole andmeid säilinud.
Folklorist Matthias Johann Eisen on teadnud kadakaga seotud kommete täienduseks mainida, et puust möödudes võetud kübar peast.
Ants Talioja oskas seletada ka kadaka ümber oleva kividest ringi tekkelugu. Aastakümneid tagasi läks külatee otse kadaka naabrusest. Selleks, et lugupeetud puu kogemata viga ei saaks, rajatudki põllukividest kaitsev sõõr.
Hiiekadaka kõrguseks mõõdeti aastal 1998 4,5 m ja laiuseks rinna kõrguselt 121cm. Kirjandusmuuseumis on olemas andmed, mis võimaldavad jälgida puu juurdekasvu aastakümnete jooksul. Nii leidub arhiivis 1939. a. kohaliku mehe Hindrik Saggri poolt kirja pandud teade, et puu on 3,8 m kõrge ja tüve ümbermõõt 76 cm. Niisiis on puu võrreldes 98aastaga kasvanud 0,7 m võrra pikemaks ja 45 cm jämedamaks. See on vanema kadaka kohta üsna tavaline kasvukiirus. Nüüdseks on 22 aastat viimasest mõõtmisest möödunud.
Tüvi on seest õõnes ning seal leidub põletusjälgi, kes teab, millistel põhjustel. Aga need põletusjäljed ei paista kadaka lujõudu negatiivselt mõjutavat – kasvab aga edasi. Küll aga saab tänu põlemisele avanenud õõnsusest selgelt näha aastaringide jälgi, mille põhjal arvatakse kadaka vanuseks 300 aastat.
Hindrik Saggrilt on üles kirjutatud üks pärimus, mille järgi üks mees olevat igal laupäeval käinud Tuhala mõisahärrale Tallinnast kulda toomas. Härra peitnud kulla kadaka alla. Ants Talioja, kes elab Nõiakaevu kõrval ning on aastakümneid olnud paikkonna-uurimise hing, kõneles tõsiasjast, et kohalikud inimesed leidnud kadaka lähedalt põlluservast lameda kivi alt tühimiku, mis võib mõisahärra varanduse looga seotud olla.
Veel on räägitud, et vanasti olevat inimesed käinud neljapäeva õhtuti kadaka juures palvetamas ja ohverdamas. Tähelepanu väärib selle nädalapäeva mainimine ohverdamise päevana. Neljapäev oli meie rahvausundis eriline päev, nagu hilisemal ajal on olnud selleks pühapäev. Siis sooritati iseäralikke riitusi ja usuti juhtuvat erakordseid asju. Praegu on meie kalendrites kaduneljapäevad – vana poolkuu neljapäevad, mil tehti kõike seda, millest taheti lahti saada ning jäeti tegemata tegevused, mida taheti säilitada, alles hoida. Milliseid rituaale Kataveski kadaka juures ette võeti, selle kohta pole andmeid säilinud.
Folklorist Matthias Johann Eisen on teadnud kadakaga seotud kommete täienduseks mainida, et puust möödudes võetud kübar peast.
Ants Talioja oskas seletada ka kadaka ümber oleva kividest ringi tekkelugu. Aastakümneid tagasi läks külatee otse kadaka naabrusest. Selleks, et lugupeetud puu kogemata viga ei saaks, rajatudki põllukividest kaitsev sõõr.