Väike kopi-peist: Loodusõpperada tutvustab Harjumaal Saue vallas asuvat Valgejärve maastikukaitseala ja selle ümber asuvaid loodusväärtusi. Infotahvlitel ja väikestel infoalustel on Valgejärve kujunemise kaart ja läbilõige ning metsatüüpide tutvustused. Raja pikkus on 6,5 km ning selle algus ja lõpp asuvad Järveotsa järve kaldal RMK Järveotsa lõkkekohas. Selle järve kaldal on paadisillake, mille lõpus istepingid. Tahtsime seal kerget einet võtta, aga Derekile tundus see jube ohtlik ja ta keeldus seal olemast. Mis teha - sõime oma snäkke, püha einet saatis kaldal nuttev laps. Pildi tegemiseks tõin väevõimuga ta ikka tagasi - ilus pilt, aga kole lugu. Hakkasime siis hooga minema. Esimene metsatüüp rajal oli lodumets ning sealt mauhti laanemetsa. Erinevaid metsatüüpe oli seal veelgi, kuid egas kõike jaksa laste kõrvalt meeles pidada. Metsa lõppedes algas laudtee, mis viis Valgejärve järve veerde ja peale ning seda ümbritsevasse sohu. Laudtee lõppes ning juba paistis vaatetorn. Need on meie laste jaoks juba omamoodi hasardiks kujunenud - loendavad, mitmes käinud on; võrdlevad, milline kõige vägevam on (Majakivi vaatetornile pole senini vastast leidunud) jne. Vaatetornis käidud, algab tagasitee. Õnneks mitte sama teed tagasi, vaid ikka ringi saab teha. Ülejäänud tee viib läbi paksu metsa. Hakkame vaikselt kiirustama, sest päike parasjagu loojub ning kergelt hämardub. Ometigi tuleb meile inimesi veel vastu, vist harrastavad pimedas matkamist, see ju ka üsna popp praegu - laternamatkad ja öörännakud.. Lisame muudkui kiirust ning enne kui tee liitub taas algusteekonnaga, ootab üllatuslikult tore ja pirakas tipi-telk, kus sees saab puhata ja lõketki teha. Telgi kõrvale on ehitatud hundiaed, mille kõrval saab oi kui kaua lastele vanadest aegadest, metsa- ja loomalugudest jms pajatada.
Jõuame parklasse ja kuigi rajakaart ütleb, et pikkuseks on 6,5 , siis minu radar ütleb 7,5km. Lapsed on päris läbi ja uinuvad autos kohe, sestap tahaks uskuda, et rada oli pikem kui lubatud :) Jälle tore nädalavahetuse päev veedetud. Gregor ütles, et tahab iga nädalavahetus elu lõpuni meiega kuskil matkamas käia. Jah, laps, mina armastan sind ka kogu südamest! Järgmise matkani! Tänane pereretk viis Juminda poolsaarele Majakivi matkarajale. Rada jäi pikkuselt alla meie tavapärasele kilometraažile (minu gpsi järgi 7,5km), küll aga on üle oma mitmekesisuse ja intensiivsuse poolest - üles alla; metsas-soos ja loomulikult oli vaja ju ronida pea igale rahnule, mis raja ääres oli ning neid ei olnud seal mitte üks või kaks. Igatahes läksid lastel silmad kinni kohe, kui tagasi auto juures olime. Algab retk jällegi korralikust parklast, kus olemas peale pikka autosõitu igatsetud wc .Kohe saab tervitada esimest suurt rändrahnu, ei pea pikka maad ära kõmpima, et esimene vaimustushoog saada. Liigume edasi metsarada pidi, jupiti asendumas laudteedega. Mõnus pime ja paks mets ja mis peamine - vaikus! täielik. Peatun aeg-ajalt ja lihtsalt kuulan vaikust. Raja kõrval vuliseb tumeda rabaveega ojake. Jõuame rajamärkideni, mis näitab, et Majakivini veel 0,5km vantsida. Sinna jõudes tabab tõeline vaimustus - see kivi on megasuur, lihtsalt seisab üks mürakas uhkes üksinduses keset metsa, vägev. Veel lahedam on see, et selle otsa saab ka ronida. Teeme ära! Ei tahaks kuidagi kivi juurest lahkuda, aga mis teha, peale paari pannkooki ja veelonksu liigume edasi. Metsaservalt astume suurde ja lagedasse rappa. Lapsed on niipalju rändurid juba, et laudteed on nende jaoks "no", vaja ikka tunda jalge all vajuvat pinnast ja vee lirtsumist. Raba saab ületatud ning juba kaugusest märgatud suur vaatetorn on käegakatsutav. Sellist võimast vaatetorni polegi veel mujal kohanud. 7korruseline ja Kolga lahele. Pole paha. Vaatetorni juures kerge piknik, sest oleme poolel teel ning nälg juba näpistab. Tagasitee viib üle Pikanõmme luite, see on siis see osa rajast kus muudkui liigud üles-alla ja oled lõpuks päris väsinud. Luite lõpus saab korra veel üle soise ala lipatud ning algab metsatee, õigemini on ala nimetus siirdesoo kui täpne olla, aga sutsu aja päras oleme jälle päris metsas. Hakkab juba hämarduma, mis sunnib tempot tõstma, sest koduni on ju veel tükk maad autosõitu.
Oli taaskord ütlemata tore pere-laupäev. Tänane retk viis Paukjärve loodusrajale.
Aastaid tagasi sai sel rajal käidud ning sest ajast kummitab mõte tagasi minna. Eriti just telkima, aga ehk järgmisel suvel teeme mõtte teoks. Alguses ootab korralik parkla, kust mööda metsateed ja järve veert kulgeme 1,5km kuni telkimisalani. Kunagi asus seal päris uhke suvelaagrikompleks. Loe sellest täpsemalt siit. Tundsin tänagi, kui mõnus oleks mõned päevad paksu kõrge metsa sees, kristalselt läbipaistva järve ääres ärgata, puhata, laadida. Telkimisala kõrval kõrgub mäekünkake, mille tippu ronides saab omakorda veel kõrge vaatlustorni otsa ronida. Vaade on lummav - ühel pool Paukjärv kogu hiilguses ja teisel pool Kõnnu Suursoo. Aeg-ajalt kostab kõva paugutamist, nagu sõda oleks.. oot, sealpool on ju Jussi nõmm, vist toimuvad õppused, nagu "lubati". Millest jutt? Loe seda artiklit. Kobid vaatetornist alla, laskud teisele poole mäeküngast alla ja leiad end laudtee algusest. Kuni rabani välja kasvab palju mustikaid, sinikaid, pohli, sekka ka seeni. Rabajärvi jagub mõlemale poole ja lastel on eriti huvitav tegevus laukaservi katsetamas käia, et kui palju ikka vajub. Eks ta vast suvel vajub vähem, aga praegu, novembri alguses, vajub korralikult, vett on. Rabas ootab meid veel üks torn, seekord siis linnuvaatlustorni nime all. Ronime vapralt järskudest treppidest üles, tuul on kõva. Kehvale ilmale vaatamata on rahvast täitsa mitu liikvel. Oleme kõndinud veidi üle 4km, lapsed veel väsimust ei ilmuta. Jess, hakkavad vist juba harjuma. Alustame tagasiteed, sama jutt, mis eespool. Parklasse jõudes tähendan, et läbitud on 8,5km. Seda paar km vähem kui eelmisel retkel Jussi nõmmel, kus vantsisime 11 km ja suts peale. Taaskord kiitus lastele ja kui järgmine kord läheme, siis teiselt poolt Paukjärve - see rada jäi meil täitsa kahe silma vahele. A jaa muidugi siis juba telkidega. Oootan... |
Meie pere retked
Mälestused kirja! Tagasivaade |