Eestis on teada 85 liiki tigusid, 71 neist kojaga.
SARVTIGU on suure (kuni 3,0 cm laiuse) lameda, keerdunud, kettakujulise kojaga mageveetigu. Kuulub kopstigude hulka ning käib hingamas veepinnal, kuid suudab pisut omastada veehapnikku ka mantliserva veresoonte-rikka kurru abil. Sarvtigu sööb peamiselt veetaimedel kasvavaid vetikaid, mida kraabib hõõrlaga. Sarvtigu on mõlemasuguline (hermafrodiitne). Viljastumine toimub paaritumisel ning mõlemad partnerid munevad seejärel munad. Munad arenevad kuni 3 cm läbimõõduga munakookonis, kus võib korraga olla kuni 70 roosakat muna. Munakookonid kleebitakse veetaimede lehtede alumisele küljele, ka vees ujuvatele puu- ja kooretükikestele ning akvaariumiseintele. Munadest kooruvad umbes 10 päeva jooksul noored sarvteod, kes alustavad iseseisvat elu. Sarvtigude veri on punane ja sisaldab hemoglobiini ning seetõtu ei talu nad väga hapnikuvaest keskkonda.
KIRITIGU
Praegusel ajal üht tavalisemat tigu on 1979.aastal Juhan Vilbaste kirjeldanud kui suhteliselt haruldast. Pigem oli levinud läänesaartel ning maismaal harva.
Kiritigu elab niisketes lopsaka taimestikuga leht- ja segametsades, parkides, aedades ja surnuaedades. Kiritigu on kõigesööja, aga eelistab taimetoitu. Talle kõlbavad nii rohelised taimed, seened kui kõdunev taimne ollus. Meeleldi sööb ta mahlaseid vilju, aga ei põlga ka raibet. Ta suudab süüa väga erinevaid taimi, isegi nõgeseid, nii et nõgese kõrekarvad ei paku kaitset tigude vastu.
Kiritigu saab täiskasvanuks 3 aasta vanuselt ja nende eluiga võib ulatuda 10 aastani. Kuid täiskasvanuikka jõuab äsjakoorunud tigudest vaevalt kahekümnendik ja pole ime, kui veelgi vähem. Neid söövad linnud, siilid, nirgid ja karihiired ning isegi kärbeste ja jaanimardika vastsed. Võib kergesti juhtuda, et kevadel esimeste soojade ilmade ajal ronib tigu päevavalgele, aga järgneb külmalaine ja tigu külmub surnuks.
Elu jooksul ei liigu tigu üle 25 meetri, nii et kui kaks tigu elavad teineteisest 50 m kaugusel, siis võib eeldada, et nad ei kohtu iialgi. Tavaliselt liiguvad nad aastas 7–12 m, kõige sagedamini piki vooluveekogu kallast.
MUDATIGU ehk mudakukk.
Üks tavalisimaid, meie mageveekogudes elutsevatest teoliikidest (järved ja aeglase vooluga veekogud). Liigub veekogus mööda vesikasve, tõustes aeg-ajalt veepinnale hingama (kopstigu). Tunni jooksul käib veepinnal õhku hingamas kuni üheksa korda. Madalas kaldavees tegutseva mudakuka (omastav kääne) tegemisi on päris huvitav jälgida, kuid nõuab kannatlikkust.
Kõigetoidulised toituvad vesikasvudest, surnud kaladest ja ka maismaataimede vette langenud lehtedest.
Mudakukad on hermafrodiidid, aga saavad suguvõimelisteks juba kümne nädala vanuses. Mudakukka tarvitavad toiduks paljud loomad, linnud kui ka kalad.
Üks tavalisimaid, meie mageveekogudes elutsevatest teoliikidest (järved ja aeglase vooluga veekogud). Liigub veekogus mööda vesikasve, tõustes aeg-ajalt veepinnale hingama (kopstigu). Tunni jooksul käib veepinnal õhku hingamas kuni üheksa korda. Madalas kaldavees tegutseva mudakuka (omastav kääne) tegemisi on päris huvitav jälgida, kuid nõuab kannatlikkust.
Kõigetoidulised toituvad vesikasvudest, surnud kaladest ja ka maismaataimede vette langenud lehtedest.
Mudakukad on hermafrodiidid, aga saavad suguvõimelisteks juba kümne nädala vanuses. Mudakukka tarvitavad toiduks paljud loomad, linnud kui ka kalad.
SUUR VIINAMÄETIGU. Eesti suurima kojaga söödav maismaatigu. Eelistab parasniisket ja hämarat keskkonda. Elab meil parkides, aedades, salumetsades, eelistades poollooduslikke ja inimmõjuga piirkondi. Sööb rohelisi taimeosi, vilju, seeni. Ta vajab oma suure ja tugeva koja, samuti talikaane (lubjast kaas, milkle talvitumiseks kojasuudmele ette ehitab) ehitamiseks rohkesti kaltsiumi.
Enam kaitsealune liik ei ole. Kohati võivad nad sobivates oludes muutuda ka massiliseks. Ruhnu saarele seitsmekümnendatel viidud viis viinamäetigu on paljunenud nii jõudsalt, et kujunenud saarerahva aedades nuhtluseks. Erakordselt suur oli viinamäetigude arvukus 1955. aastal Mõntu pargis, kus neid lausa rehaga kokku riisuti ja kanadele toiduks viidi.
Enam kaitsealune liik ei ole. Kohati võivad nad sobivates oludes muutuda ka massiliseks. Ruhnu saarele seitsmekümnendatel viidud viis viinamäetigu on paljunenud nii jõudsalt, et kujunenud saarerahva aedades nuhtluseks. Erakordselt suur oli viinamäetigude arvukus 1955. aastal Mõntu pargis, kus neid lausa rehaga kokku riisuti ja kanadele toiduks viidi.
SALU-VÖÖTTIGU JA VõSA-VÖÖTTIGU
Kõige lihtsam eristada suudmeserva ja huule värvuse järgi - salul pruun ja võsal valge,
Kõige lihtsam eristada suudmeserva ja huule värvuse järgi - salul pruun ja võsal valge,
VESIKING (tõenäoliselt siiski mitte, liiga suur selleks).
LIIVA-UURIKKARP
Kaevab end liiva sisse kuni 20cm sügavusele, sealt sirutab välja oma šifooni, millega filtreerib mereveest toitu. Tulnukliik Põhja-Ameerikast ca 500 aastat tagasi.
Kaevab end liiva sisse kuni 20cm sügavusele, sealt sirutab välja oma šifooni, millega filtreerib mereveest toitu. Tulnukliik Põhja-Ameerikast ca 500 aastat tagasi.
BALTI LAMEKARP on kõige laiemalt levinud ja suurima arvukusega põhjaloomastiku liik Soome lahes ja kogu Läänemeres, mistõttu teda peetakse koguni Läänemere põhjaloomastiku tunnusliigiks. Balti lamekarp talub soolsuse kõikumist teiste karbiliikidega võrreldes paremini. Elab merepõhjas settesse kaevunult, eelistades mudast ja liivast pinnast. Toitu filtreerib põhjamuda ülemisest kihist. Soome lahes kasvab 1–2,5 cm pikkuseks. Veelindude ja kalade tähtis toiduobjekt.
SÜDAKARP. Söödav, kuid meie madalasoolsusega vetes ei kasva kuigi suureks, maksimum 2cm. Eelistab liivasemaid pindu. Ei kaevu kuigi sügavale, sest šifoon on lühike. Tal on kiilukujuline jalh, millel ta vaenlase eest põgenedes suisa hüpata saab (näiteks kui oma suure vaenlase, meritähe eest põgenedea püüab, kellest muidugi Läänemeres ohtu pole). Taas tähtsaks toiduks kaladele ja lindudele.
SÖÖDAV RANNAKARP (rahvakeeli sinimerekarbid).
Kinnitub kogumitena kõvadele pindadele, peamiselt kividele. Hahkade peamine toiduobjekt. Soom elahes jääb tema pikkus 2-3cm vahele.
Kinnitub kogumitena kõvadele pindadele, peamiselt kividele. Hahkade peamine toiduobjekt. Soom elahes jääb tema pikkus 2-3cm vahele.
PIKLIK JõEKARP.
Vanim piklik jõekarp 41 aastat.
Vanim piklik jõekarp 41 aastat.