Kiirelt teooria klassiruumis, peale mida hüppasime autodesse ja panime Marimetsa raba poole ajama. Aega oli mul mõni tund, vaja oli kindlaks kellaajaks kodukandis tagasi olla. Lapsevanema rõõmudega käivad kaasas ka kohustused, näiteks koosolek lasteaias. Mis see siis ära ei ole, rada tuleb kokku ca 9km, mõne tunniga võin vabalt kaks korda edasi-tagasi käia... ha-ha-haa! Marimetsa rabaga on selline lugu, et kui oled ainult rabast huvitatud, siis pead sutsu kannatust varuma, sest tee sinna on natuke pikem, kui me siin Eestimaal harjunud oleme – tihtipeale on parklad ja autoteed praktiliselt otsapidi rabas sees – võib vastu vaielda, mina jään selle arvamuse juurde igatahes. Aga! Võib ka huvide ringi laiendada ning oma teekonnal märgata asju, millest kohe lühikese ülevaate saad. Alustame reipal sammul teed. Juba me peatume, sest leitud on suur linnusulg. Kelle oma? Ma oleks ausalt ükskõik keda pakkunud, aga tuvi küll mitte (tegelikult poleks ma isegi selle sule pärast peatunud). Vott, mina linnavurlena arvasin ikka, et tuvi rohkem selline rahvalind on – kulukulutab akna taga ja nõuab värsket saia. Et siis nii, tuvi on puhas metsaloom. Liigume edasi ja samal ajal saame mõtteülesande – mis metsatüübiga tegemist on. Vaatame nõutud nägudega, küsime vihjeid. Saab ikka! Puurinne on üsna hõre, peamiselt moodustunud harilikust kuusest, harilikust männist ja arukasest. Põõsarindes on esindatud harilik kadakas, paakspuu (seesama, millest ma varsti ise joonistussütt hakkan tegema. PS: vanarahvas kasutas selle marju kõhulahtistina, väga sobivalt oli üks suur põõsas otse tualeti vastas). Meie ees on verev kurereha, selle järgi juba saab aimata, milline on nö maa selle mullakihi all. Ikka ei tea. Verev kurereha kasvab õhukesel mullakihil lubjarikkal pinnal. Kuulakem kõik: see on LOOMETS! Selles metsas on mullastik õhuke ja paekivi kiht kohe selle all. Tuntuim paekivi on lubjakivi. Seoses sellega võib kohata sellistes paikades tihtipeale üht pärandkultuuriobjekti – lubjaahju. Sellele lasi kaval õpetaja kõigepealt otsa koperdada ja alles siis juhtis tähelepanu, jälle tore viis, kuidas teadmisi igavesti ajukoore alla talletada. Edasi liigume üle vana põllumaa/heinamaa, kus erilise liigirikkuse üle ahhetada ei saa, küll aga fikseerime vihje raba poolt tulevate neiude näol, kes rõõmsalt punetavate karpidega kodu poole marsivad, et jõhvikaid saab! Juhuu. Vantsime kiirelt edasi ja jõuame järgmisse metsa. Hoopis teistsugune. Ka sellel on oma nimetus: Viimane lause on innustav ja rõõmustab seeneninasid. Umbes kolme meetri peal leiab õpetaja seene. Nüüd läheb määramiseks. Üleni valge, kraega! Valge kärbseseen? Sussi ei ole, eoslehekesed pruunid. Kärbseseenel alati valged. See on metsšampinjon. Minu elu esimene, mida olen metsas tähele pannud. Kõik jooksevad metsas laiali ja algab meie hittlugu selle „agamisseeon“ refrääniga. See, mida me kõik kamba peale leidsime ja teada saime, on eepose vääriline, sestap piirdun mõne olulisema leiuga enda jaoks. Nummer üits leid oli allpool pildil olev sametine lilla seen. Koukisin selle õrnalt maast välja ja liikusin õpetaja poole, hoides seda nagu vastsündinud kiisupoega. See oli lihtsalt nii ilus ja imeline, ma polnud kunagi varem sellist seent näinud, ka teised ahhetasid ja saatsid kahes reas pilguga nagu mõrsjat altari poole. Sain teada, et see on lilla vöödik ja kuigi suhu pista ei kõlba, olevat ropult hea värviseen. Aga värvimiseks läheb tiba rohkem kui ühte vaja. Tegin temast pildi ja asetasin hellalt maha tagasi. Ei tahtnud, et käed kinni oleks ja mis ma temaga ikka peale hakkan. Saime jälle mõne meetri jagu edasi liikuda, kui kõik millegi ümber kobarasse kogunesid ja peatusid. Hakkasin juba kahtlema, kas rappa kah saan. Igatahes, uus leid oli maas, langenud kase küljes. See oli puuseen nimega kasekäsn. Selle juures peatusime, et saaks võtta, kes soovib, sest mäletatavasti tunnis sai räägitud seenepaberi valmistamisest. Keegi ei võtnud. Elu on kiire, kes see viitsib mätsida. Ikka edasi ja edasi raba poole. Tee peal veel mõned tähelepanekud muidu märkamatutele oludele. Kui õpetaja hõikab järsku, et siin on hunt käinud, siis otsid ise ka märke. Kui ei leia, siis vaata nõutu näoga ja oota, mis värk tegelikult on. On siis selline lugu, et metsas kasvab selline seen, nagu hundipiim. Kae vasakpoolselt pildilt järgi, oled kunagi näinud? Parempoolset uuri ja kõrvuta Henno Käo raamatuga „Oliüks“. Nii, igatahes on nüüd aega juba kohutavalt palju läinud ja me pole rabalõhnagi veel tundnud. Liigume siis aina edasi, aga enne imetleme metsakunstnikke - kooreüraskeid – on küll okaspuude surmad, aga see on ilus surm. Kirjutades tunnen jälle, nagu oleksin seal metsas ja ärevus hakkab võimust võtma, sest aega on vähe. Ühtlasi tekkis tunne, et peaksin kokkuvõtlikumalt ja kiiremini ka kirjutama. Ehh, pole ju vaja, aga hoidke sellegipoolest lugemise ajal pingelist tooni. Oled sa kunagi metsas käies mõelnud, et kas kuuse ja männi okkad on igavesti ühed ja samad. Vist mitte, sest maas on neid tohutult palju, aga puud paljad ei ole. Aga miks mets juba okaste alla mattunud pole? Kui neid koguaeg maha langeb ja uusi peale kasvab? Lubage tutvustada meie okaste taaskäitlejat – okka roisknööbikut, väike, aga mõõtmatu tähtsusega seen. Seente ülim olulisus seisnebki surnud taimede lagundamises. Lagundavad aineteks, mis elusatel taimedel jälle süüa kõlbavad. Rõõmustagem looduse tarkuse ja kavaluse üle. Välja arvatud majavammi puhul. Mis siis veel? Ahhaa, märkamatult oleme ikka raba lähedale jõudnud. Algab ka laudtee. Jõuame esimese vaatlusplatvormini. Ning käes on ka aeg õppetunniks. Millised kased kasvavad rabas? Ma aiman küll, millised nendest võiks kased olla, küll aga ei oska nendele nimetusi anda. Ühest nendest saab maru head luuda teha, sest oksad on tugevad kuid paindlikud ning nad harunevad palju. Teine on justkui kääbustunud kask, vaevalt inimese põlvepikkuseks kasvav ja lehekenegi on pöidlaküüne suurune. Nendeks on madal kask (vasakpoolsel pildil) ja vaevakask. Nutke või naerge, aga minu retk siinkohal lõppeski. Selle „mõne tunniga võin paar korda edas-tagasi käia“ lõpus olnud ha-ha-haa on nüüd vist selgemini mõista, kui jutu alguses. Igatahes, hakkasin siis hoogsalt tagasi sammuma. Üksi on selles ümbruses päris kõhe, mets on üsna pime ja tuulega tuleb justkui mingit jutuvada kuskilt poolt, koguaeg oli tunne, et seljataga keegi sosistab. Tahtmine oli jooksuga plehku pista, aga lapsepõlve hirmujttudest on meeles, et „kollid“ reageerivad kui jooksma hakkad või hirmu välja näitad. Sundisin ennast rahulikuks ja püüdsin mõtteid mujale saada. Selle sundimise tagajärjel tegin ma mõningad tunnid hiljem kodus seenepaberit. Nimelt leidsin ma tee äärest veel mitu-mitu lillat vöödikut (ühtlasi otsisin hiljem ka mahajäetud vöödiku üles). Tekkis mõte, et võiks lõnga proovida värvida. Siis jõudsin kasekäsnani ja sain ilmutuse – teeks seenepaberit ja värviks lillaks. Nõnda siis, kasekäsnu ja vöödikuid süli täis, kimasin üliõnneliku ja enesega rahulolevana auto juurde ja sealt koosolekule ja kiiresti koju. Lisan mõned pildid seenepaberi valmistamisest. Lõpptulemusest ei lisa midagi, sest esimene vasikas läheb ikka aiataha ja ilmutus jäigi puhtalt negatiiviks. Nüüd ma vähemalt tean, kuidas seda mitte teha. Õhh, tahaks otsad kokku tõmmata, aga üks asi tähtis asi jäi ikka kirjatükki panemata – TULETAEL!
http://mukoloogiauhing.ut.ee/sites/default/files/mukoloogiauhing/files/tuletael.pdf On alles tegelane. Loe tema kohta kindlasti.
0 Comments
Leave a Reply. |
Archives |