6. detsembril olin mitte vähem kui 39 kraadises palavikus ja vaevlesin neerupõletiku käes. Aga mis inimest takistab, kui ta minna tahab? Seega 7ndal kell 11.00 olin kõpsti kohal Rahvusraamatukogu ees, kust algas retk kirjeldusega "Koguneme Pakri panga treppide juurde ja sealt edasi liigume ühiselt lõkkeplatsile. Teel külastame Keila-Joa juga, Treppoja joastikku ja Pakri panka ülalt ning alt. " Keila -Joal sai imetleda tavatult kõrget (jaanuari kohta) kohisevat veetaset, sama lugu ka Treppojal. Pakri pangal ronisime vaatamata vingele tuulele treppidest alla mühisevat merd ja sajakroonise vaadet kaema. Pangal asuva õunapuumetsa sisse käidi loomadele kingitusi poetamas (porgandikott igaühel ise kaasas). Teel olles kuulasime giidi ja korraldaja Maie pajatusi ja mälestusi Veljo Rannikust, kes oli nüüdseks 55 aastat kestnud traditsiooni algatajaks. Üldse olid seekordsed metsajõulud juubelihõngulised: Veljo Ranniku oleks saanud 85 aastaseks, traditsioon sai alguse 55 aastat tagasi, Peeter I tuletorn sai 295 aastaseks, Pakri tuletorn 130 aastaseks. Rändrahnude geoloogiliseks mälestusmärgiks nimetamisest möödub 140 aastat. 355 aastat tagasi hakkas Eestis seoses säästva metsaraie vajadusega kehtima Rootsi metsaseadus. Juubelipäeva lõpetab uhke tort ning lõkkel keedetud tee mekkimine. Meeleolu on ülev ja nostalgiline. Lauldakse kitarri saatel traditsioonilisi jõululaule. Terve tee Tallinnasse tagasi on hinges rahu ning ka rõõm igati kordaläinud päeva pärast. Isiklikult seekord veel otseselt tegevuses kaasa ei löönud ega sõna ei võtnud. Enne peab ikka vaatlema ja õppima ka kui hakata juba ohje haarama :). Nali naljaks, aga jälgides kogenud inimest, kes teab, mida teeb ja räägib, on kõrvataha panna paljutki.
NB: ära kunagi unusta tänada inimesi, kes olid sinu retke toimumisel ja õnnestumisel "kaasosalised".
0 Comments
Leave a Reply. |
Tagasivaade
January 2020
Kategooriad |